Eesti Meistrivõistlused pidanuks olema võrdne jalutuskäiguga pargis, aga välja kukkus nagu alati – hea, et hing sisse jäi.

Üle ei-tea-isegi-enam-mitme aasta sain võimaluse osaleda riigi meistrivõistlustel. Algselt kavatsesin ennast proovile panna nii eraldistardis kui ka grupisõidus, aga peale Šveitsi tuuri kohandasin plaane ja kavva jäi ainul eraldistart. Grupisõidu päeval olin juba Hispaanias ja pedaalisin Girona 35-kraadises kuumuses. Ainuüksi Otepää raja pärast oleksin tahtud võistelda, aga kokkuvõttes parem on, et kiirelt kodust jalga lasin. Sain mõned päevad kuumaga kohaneda ja ennast eesootavaks Tour de Franceks ette valmistada. Organism oli üsna rabatud, kui 14-kraadisest vihmasest Pärnust sai järsult kolletav ja vee järele janunev Girona. Treeningutel vatte taga ei ajanud, jälgisin rohkem pulssi, et see ülearu aega punases ei ole, kollasest ei pääsenud nagunii. Ühel päeval sain koos perega isegi mere äärde minna, asi seegi. Justkui suvi oleks juba kordaläinud väikestviisi. Pärnakana pole ma Pärnus randa sattunud vist viimased 7 aastat. Seegi väärt saavutus.

Eesti Meistrivõistlused toimusid teatavasti Otepääl. Rada kulges stardiga Tehvandi suusastaadionilt suunaga Sangaste poole, peale ca 14km läbimist sooritati tagasipööre Otepääle, ning viimased 2km võeti suund paremale uuele rolleriringile. Rolleriringil kaks järsku tõusukest, mõni kurv ja laskumine otsa ning finiš jällegi staadionil. Kokkuvõttes põnev rada ja Eesti oludes küllaltki vahelduva profiiliga. Päris siledat meetrit justkui ei olnudki. Igati meeldiv väljakutse minusugusele sõitjale. Enne võistlust sõitsin raja läbi 2 korda – eelmise päeva õhtul peale kohalejõudmist ja võistluspäeva hommikul koos kahe kõva juunioriga, kes omavahel nii sõbrad kui konkurendid. Kuidagi tuttav tunne oli neid kõrvalt vaadata. Elamise broneerisin oma perele vahelduse mõttes Kääriku Spordihotelli. Väga hea asukoht, korralikud toad ja hea söök – minu soovitus igal juhul olemas. Peale hommikust ca 2-tunnist trenni tundsin ennast loiult. Kuna meie plika Johanna oli mitu päeva õhinas võimalusest ujuma minna siis otsustasimegi jahutuseks vette minna. Kuna minu start oli alles 17.40, tundus mõte veidi ujuda täiesti mõistlik. Vesi oli parasjagu jahutav niiet peale 10 minutit vees võtsime korraliku lõuna, peale mida tegin väikese siesta ja püüdsin silma looja lasta.

Sooja tegin pukil, mille olin ettenägelikult ülesse seadnud päikese eest varjulisse kohta. Päev oli erakordselt soe olnud ja otsustasin sooja teha pigem väiksema intensiivsusega, et mitte liialt vett kaotada. Enne starti jõin vaid vett ja spordijooki, ei ühtegi geeli, batooni, tabletti, shoti või muud taolist. Vana-kooli prepp ütleks. Plaanisin sõidu esimese poole konkurentidelt isu ära võtta. Esimese mehe, Vahtra, püüdsingi kinni peale 9km läbimist. Pöördest tulles nägin minu taga startinud Gert Jõeäärt, kellel oli minu hinnangul pöördeni veel vähemalt 50 sekundit minna. Kalkuleerisin siis, et üks minut peaks mul igal juhul juba edu olema. Ometi tuli ca 5km hiljem minuni info, et Gert kaotas pöördes 35 sekundit. Hea küll, panen natuke juurde. Samas polnud väga enam kuskilt juurde võtta, olin minekuga ennast korralikult kulutanud ja heal juhul suutsin tempot hoida. Eespool startijaid püüdsin järjepanu veelgi ja need jänesed oli heaks stiimuliks, et tempot kõrgena hoida.

Finišis lõin kompu seisma ja vaatasin, et vähemalt vatid olid head ja keskmine kiirus (GPS andmetel 48,8) samuti napilt tänavalegaalne. Veidi ootamist ja saingi kaela kena kollase medali ning selga trikoloori. Poodiumile tuli mind saatma tütar Johanna, kes heatujuliselt kõigile naeratas ja paistis, et tundis ennast seal pareminigi kui mina.

Sõitsin ennast täiesti tühjaks, koos Karl Patrick Lauguga eale võistlust tagasi Käärikule veeredes tundsin, et isegi enda vastu sõites suutsin endast kõik mahlad pigistada ja see on hea märk. Arvan, et selliste vattidega on täitsa reaalne sõita World Touris eraldistarti 10 sisse. Nüüd tuleb ainult terve olla ja vormi hoida, Touril näeme.

fotod: Eesti Jalgratturite Liit, isiklik kogu