Viimasel ajal olen pĂŒhendanud rohkem aega teiste tekstide lugemisele kui ise kirjutamisele. Tour de Franceil lisandus kolme nĂ€dalaga kontole 3 raamatut (nagu Jens Voigt oma raamatus “Shut up Legs” mainib, ei lĂ€he minagi tuurile ilma lugemisvarata) ja hilisema paari kuuga lisasin âloetud (ja unustatud)â nimekirja veel 4-5 raamatut. Selge mĂ€rk, et olen olnud palju kodust Ă€ra. Perega kodus olles pole lugemiseks mahti rohkem, kui mĂ”ni lehekĂŒlg Ă”htul, enne kerra tĂ”mbamist. VĂ”itlus nutiseadmetega pole siiski veel lĂ”plikult kaotatud.

Viimane sĂ”it on ees, aga mulle tundub, et vĂ€rskus, jĂ”ud ja vastupidavust jĂ€tsid mind juba mitu kuud tagasi lĂ”plikult maha. Innsbrucki MM sai kevadel kalendrisse vĂ”etud kui ĂŒks erakordselt raske ja sobiv sĂ”it minu tĂŒĂŒpi vĂ”idusĂ”itjale. Eriti ahvatlev oli eraldistart, mille jaoks ma otsustasin tavapĂ€rasest rohkem valmistuda. Peale individuaalse eraldistardi olin arvatud ka meeskondliku vĂ”istluse nimekirja. See andis suurepĂ€rase vĂ”imaluse veeta nĂ€dal koos meeskonnaga Nice`s laagris, seal kiirust koguda, tehnikat lihvida, taktikat seada ja veidi teaduslikumalt lĂ€heneda distsipliinile, kus aerodĂŒnaamika ja varustus jĂ€rjest enam tĂ€helepanu nĂ”uavad. Fakt on, et lihtsalt talendi pealt âminna ja pannaâ ei ole eraldistardis enam vĂ”imalik. Kiirused on vĂ€ga suured ja tase ĂŒhtlustunud. VĂ€idan, et parim vĂ”imalik varustus, asend ratta seljas ja muud vĂ€ikesed, seni tĂ€helepanuta jĂ€etud detailid (rehvid, kiiver, kingakatted, kombinesoon, kindad) on olulisemad kui lihtsalt hea sportlik vorm vĂ”rreldes vĂ€ga hea vormiga. Viimased aastad domineerivad eraldistarte suhtelist ĂŒhed nĂ€od ja meeskonnad. JĂ€relikult investeeritakse sinna palju aega ja kĂ”ige tĂ€htsam komponent asja juuresâ raha. Tuuletunnel pole odav, parim kombinesoon ja kiiver samuti mitte, rattasponsoril poleks ĂŒlikeeruka raami vĂ€ljatöötamine Ă€riliselt rentaabel.

Laager Nice`s oli vĂ€ga vajalik, tundsin, et jĂ”uan siledal paremini sĂ”ita, kui sarnases laargis vahetult enne Touri ja loodetavasti annavad nĂ€dala jooksul tehtud lĂ”igud efekti ka vormikĂ”vera ĂŒldiseks paranemiseks. TĂ€pselt sama meetodit olin kasutanud 2016 hooaja lĂ”pus, kui valmistusime nĂ€dalajagu pĂ€evi varem Dohas TTT-ks. Kaks nĂ€dalat peale Doha vĂ”istlust olin heas vormis ja vĂ”tsin Abu Dhabi tuuri. NĂ€gin, et pika hooaja lĂ”pus ei ole vaja 5-6-tunnniseid aeroobseid treeninguid, pigem tuleb teha lĂŒhemaid pĂ€evi ja 8-10 minutilisi lĂ”ike piisavate puhkepausidega. Minu puhul selline kava töötab, vĂ€hemalt seni töötas.

Meeskondliku eraldistardi rada ei olnud Astana poistele just sobiv. Esimesed 35km puhus kerge pĂ€rituul ja oru pĂ”hjas kulgev suur maantee oli pigem negatiivse tĂ”usunurgaga. Taolisel kiirel trassil pole vaja muud kui parajalt massi, loomalikku jĂ”udu ning olla aero, ehk hoida pea maas (vĂ”i ĂŒleval, kuidas kellelegi) ja vajadusel isegi kĂ”rvad pea ligi. Esimesed vahetused on vĂ€ga olulised isegi nii pika sĂ”idu puhul, lihtne on liiga kiiresti alustada ja kogemata mĂ”ni meeskonnakaaslane kohe laktaati tootma panna. Alustasime seega mĂ”istliku tempoga, mulle oli kiirus hea ja nautisin vahetusi, ei pidanud hullu moodi ka vaeva nĂ€gema, et eest taha vahetades uuesti tuulde minna. KĂ”ik tundus toimivat. Umbes 30km peal vaatasin, et midagi ei klapi â ma jĂ”uan siin vaata et kĂ”ige paremini vedada (Lutsenko ja Valgren sikutasid samuti hĂ€sti). MĂ”ni kilomeeter hiljem oligi ĂŒks element kadunud, mis seal ikka, paneme siis 5-kesi lĂ”puni. Hakkas tĂ”us ja plaks! teinegi kutt mansast vĂ€ljas. JĂ€relikult ootas viimasel 20-l kilomeetril mind ees vĂ€ga mitu vahetust rohkem, kui esialgne masterplaan ette nĂ€gi. TĂ”usu otsa jĂ”udsime suhteliselt rahulikult vĂ”ttes 4-kesi sest enam ei tohtinud kedagi kaotada.

Laskumine sujuvalt vĂ”etud tuli pikk-pikk sirge, mis jooksin paralleelselt lennujaama hoovĂ”turajaga. Selle lĂ”igu pidanuks sĂ”itma enam-vĂ€hem sama kiiresti kui esimesed 30km aga reaalselt sĂ”itsime umbes 8-9kmh aeglasemalt. Nii suur on kiiruste vahe vĂ€rskel kuuikul ja vĂ€sinud nelikul. Pead norgu ei lasknud ja pingutasime lĂ”puni, muud moodi ei olekski saanud peale suurt tööd, mis selle stardi nimel tehtud sai. FiniĆĄisse jĂ”udsime vist 6.-na, sealt kolistasime mĂ”ned kohad alla ja lĂ”petasime 10.-na. Ei saa just öelda, et tulemus oli vÀÀrt pisteid maksas, mis mind ĂŒlepingutusest lĂ”pusirgel tabasid. Kaotus vĂ”itjale â kosmos. Kui spordis on vahest sekundilised vahed juba ĂŒĂŒratud, siis kolm minutit kaotust kĂ”lab nagu konkurentidelt valgusaastaga pĂ€he saada.
Muus osas pole elul ĂŒldse viga, nagu ka pildilt paista vĂ”ib.

ĂlejÀÀnud sĂ”itudest jĂ€rgmises postituses.
Fotod: bettiniphoto, ProTeamAastana, erakogu


