Saanud kutse Shanghai kriteeriumile olin parajalt õhinas – peale puhkust ja vaid kahe nädala treeningu pealt teha viimane sõit Astana särgis ja keskmisest vabamas õhkkonnas ilma ühegi suunise või ülesandeta spordidirektorilt tundus igati teostamist väärt mõte. Olles mõned aastad varem sarnase Jaapanis peetava võistluse kutsele eitavalt vastanud haarasin seekord võimalusest kinni nagu puuk ohvri pehmest nahast. Piisavalt eksootiline reis koos vabalt valitava reisikaaslasega tähendanuks ühtlasi soodsat võimalust tutvuda tõelise Shanghaiga. Võistlusrada palistava barjääri piirest väljaspool asuva metropoliga, kus põrkuvad kultuurid, ähmastuvad traditsioonilise ja moodsa piirid, maitsed ja mood, ehk eksisteerib isegi reaalne võimalus sattuda meeldejäävatesse seiklustesse.

Saatus tahtis ometi teisiti, pannes minu värskelt opereeritud ja „demetalliseeritud“, võiks isegi öelda „kruvitustatud“ (unscrewed :)) küünarliigeses vohama pidurdamatult paljuneda armastava bakteri. Lühidalt võttes arenes kolmapäevasest niitide väljavõtmisest reedeks kiireloomuline operatsioon ja sellele järgnenud põhjalik 5-päevane antibiootikumikuur haiglas. See viimane kõlab nagu reportaaž päevauudistest, kus teatatakse väikese meeleavalduse eskaleerumisest üleriigiliseks rahutuseks, mille mahasurumiseks kasutab sõjavägi füüsilist jõudu. Sisuliselt nii oligi. Salakavala ning tundmatuks jäänud bakteri väed said halastamatute antibiootikumide armee poolt purustatud. Suured tänud kindlameelsele väejuhatale dr. Mihkel Mardnale ja tema headele kolleegidele.

Rääkides sportlikust küljest, millised on minu klubivahetusega kaasnevad olulised muutused? Nimetada võib kindlasti järgnevat: uus kalender, laagripaigad, metoodikad, erinev varustus, meeskondlikud eesmärgid jne. Minu meelest on kaugelt suurim muudatus olnud aga uus treener. Sain uue, klubi poolt palgatud ja määratud treeneri Michele Bartoli. Mäletan, et tundsin esialgu sellest kuuldes aukartust, sekka (õigustatult?) natuke eelarvamusi seoses treeneritee valinud ekssportlastega seonduvate müütidega (parim treener pole tingimata alati ise hea sportlane olnud, puudulik erialane haridus, vähesed kogemused treeneritöös jne). Pealegi mõtlesin, et Bartoli kui oma ajastu ühe parima klassikutemehe plaane täites võin edaspidi kell 9 perele nägemist öelda ja parimal juhul alles 6 tunni möödudes kodus oma nägu jälle näidata. Ei midagi sellist – jõudsime kiirelt ühise arusaamani, et aeroobselt lolli tööd pole vaja (kogu aeg) teha. Mul viskab varsti 32 kellale ette ja läbisõitugi piisavalt, et talvel intensiivset tööd teha. Ilma lolli mahuta intensiivset tööd.

Michele soovitusel jagasime päevatrennid enamasti kaheks. Kui ilmad ei lubanud kodus olles õues eriharjutusi teha siis kolisin viimaseks tunniks-paariks kodus puki selga. Mägesid ma nagunii Pärnus elades omale välja ei mõtle. Seega iga nädal novembri lõpust alates on treeningud sisaldanud olulisel määral tsoon2 ja tsoon3 tööd. Võimsuse arendamiseks tihtipeale raske ülekandega kombineeritult. Korraliku puki seljas (Tacx NEO) pole selline treening üldse mitte nüri ning pidevalt eriharjutusi tehes kaob 1-1,5 h märkamatult. Kui seda järvena näivat higiloiku ainult jalus poleks…

Jaanuari esimene pool oli füüsiliselt kergem, sest olime teise lapse ootusega viimase piirini ootel ja sünnijärgselt juba beebitoimetustega hõivatud. 3. jaanuar on meie peres edaspidi päev, mil võib süümepiina tundmata torti süüa, seejuures muretsemata, et pühad on läbi ja enam nagu ei tohiks pidu pidada umbes nii jaanipäevani. Tere tulemast, meie väike oodatud Astrid. Õnneks sain esimesed 10 päeva Silviale toeks olla (abiks ei saa minu rolli nimetada), kuid 13-ndal pakkisin ennast juba lennukile.

Calpes ootasid mind 6 klassikutele pühendunud tiimikaaslast, grupp, kellega liitumiseks ma vabatahtlikult soovi avaldasin. Võeti punti, olin ainukene endasugune ehk mägironija. Saime EFi meeskonna poolt minimaalse, aga siiski piisava toe ja võimsad 10 päeva ratta seljas. Laagri sees tegin 20-minuti testi mäkke ja mõned päevad hiljem, Gironasse naasnuna, väntasin treeneri rõõmuks veel ühe testi tõusu peal. Lühidalt öeldes tuli leida tõusul 1,3km lõik, kus edasi-tagasi tiirutasin (280-310-340-370-400…kuni max). Numbrid pakkusid meile rõõmu, pole selliseid veel jaanuaris näinud, märtsis ega juuliski mitte. Õnneks polnud nimetatud numbrite näol tegu erakordselt suure kaalunumbriga vaid pigem w/kg ja absoluutse võimsusega. Seega võib öelda, et vorm on hea, trend positiivne ja pisike puhkenädal Eetsis koduste seltsis välja teenitud. Esimene võistlus on plaanis 23.-24. veebruar Prantsusmaal.