Mõtlesin hoolega, millal oma Girost kokkuvõtvalt räägin. Iga etappi eraldi lahkama ei tahtnud hakata. Seega plaanisin tuuri viimaseks päevaks paar rida siis kirjutada. Vaimusilmas kujutasin kirjeldusi eepilistest etappidest mägedes(nagu näiteks 2016 aasta 20. etapp) ja vähemalt paarist päevast, mil tundsin ennast nagu parimatel aegadel. Kahjuks midagi sellist ei juhtunud – etappi ei võitnud ning sõit jäi sootuks katki. Elul on omad seadused, suurtuuridel oma korrapära ja rutiin, ning imelood kuuluvad Piiblisse.

Alustan algusest – esimesed päevad Iisraelis ei olnud üldse mitte pahad. Võrreldes mitme varasema aasta ja eelmise suurtuuriga oli „käik“ kohe sees. Veidi andsid vahetu Romandia tuur ja reisipäevad jalgades küll tunda, kuid kokkuvõttes oli esimene nädal igati korralik. Häirivamaks teguriks oli külmetus, mille hankisin Barcelona lennujaama laundži konditsioneeritud õhus 5-tunnise ootamise käigus. Esiti nohu, siis kurguvalu, köha ja päris hirmutav rögin kopsudes. Egas midagi, ravid või mitte – nädal kuni 10 päeva nohisemist garanteeritud. Peale kahte köhapäeva sain juba eraldi toa, et toanaabrit mitte häirida või nakatada. Imelikul kombel ei tundnud, et külmetus oluliselt võimekust ratta seljas pärsiks. Keeldusin kategooriliselt antibiootikumidest, sest mälestus 2014. aasta Vueltast, kus täpselt samadel põhjustel rohud peale sain ja nädal hiljem koju sõitsin, püsib meeles. Kardan sellest ajast saati antibiootikumidega varustatud, muidu toredat, arsti nagu konksus ninaga vana nõida doosi mürgiga. Paaril etapil pidanuks tulemust tegema, sest jalg oli hea ja lõpp sobiv. Ometi jäi midagi puudu, oli see otsustavus või julgus riskida?

Igatahes, minu hädade jada hakkas pihta peale 8-ndat etappi. Päev algas täitsa meeldivalt ja lõputõus lubas meil meeskonnaga head tulemust teha. Sõidu viimane 30km hakkas küllaltki ootamatult tihedat hoovihma sadama. Kohati ujutas valing teed üle ja mäletan täpselt, kuidas enne viimast mäge läbisime tohutu suure voolava lombi kahtlaselt pruuni veega. Vesi, mis pahises hooga maanteele haises ja nägi ebameeldiv välja, ma ei tea, kas see on mälu vingerpuss, aga mulle tundub, et see löga sattus mulle pundis sõites näkku ja suhu. Pilt oli nii vapustav, et juhuslikult meie osteopaat läbis sama kohta autoga, ning filmis üle tee voolavat reovett. Ratturite seas on vana nali, et iga õige rattur on oma karjääri lõpuks vähemalt paar lusikatäit s###a ära söönud. Vaadake ainult neid kevadesi klassikuid, kus vihma korral ratturid väikestel külavaheteedel sõites pruuniks määrduvad. Tegu ei ole alati pelgalt põllumullaga, ikka rammusamat kraami ka sekka.

Peale nimetatud etappi tundsin ennast väga näljasena, õhtul lasin heal ja veel paremal maitsta ning puukisin ennast (liiga) täis. Enne veel, kui käes magamaminek, tundsin kõhus keeramist ja iiveldust. Öö otsa keerutasin voodis, korralikult magamata. Hommikul 7 ajal kiirustasin juba oksendama ning igasugune isu oli kadunud. Hommikusöögilauas põrnitsesin tuimalt oma vastast ehk auravat valget riisi, sonkisin teist kahvliga, aga ükski amps suhu ei jõudnud. 220 km etapp ootamas, ning enesetunne sant mis sant. Sõit läks lahti ja 30 km peal küsisin autost tahket toitu, sain võileiva (spordidirektor Martinelli oma 🙂 ) – kaks ampsu ning lendas seegi tee äärde lindudele nokkimiseks. Olgu neil hea päev prosciutto ja pehme saia seltsis. Päeva jooksul surusin sisse 4-5 riisikooki ja paar pudelit vett– rohkemat ei suutnud. Etapi sain lõpuni, kohutavalt tühi oli ja olukord ise juba ajas öökima. Oksendasingi ja sai kergem. Teel hotelli magasin bussis ning suutsin 150 grammi valget jogurtit süüa, mis, muide, maitses taevalikult. Järgmine päev oli õnneks puhkus, ning lootsin, et tegu oli kehva päevaga ja taastun kiiresti. Hommikul oligi tunne parem, lõunal juba kehvem ja õhtul sõin taas väga vähe. Lihtsalt ei läinud ja kõik. Järgmise, 245 km pika päeva alguses oli kõht täiesti korrast ära. Pidin tegema tomdumoulineliku metsapeatuse. Järgmised etapid olin lihtsalt tühi kott ja meeskonna jaoks tühi koht. Kaal iga hommik ikka paarsada grammi väiksem ja energiat järjest vähem. Sõidu ajal natuke vett ja saia oli minu lihtne menüü. Eilse 12-nda etapi otsutasin siiski startida, sest õhtul sisse võetud antibiootikum (meie väga tore arst, mitte nõid, Raquel, veenis mind rohu vajalikkuses) paistis töötavat. Sõin tublisti ja isu oli ka hea. Päeva peale läks kõik siiski vanaviisi – energiat null ja täielik jõuetus. Lõpus saime veel vihma, tuule ja külma ka kaela. Finišis olid jalgadest järel peenikesed tikud ja muidu tihkelt liibuvad aero-riided lotendasid seljas. Mõtlesin, et XS mõõdus püksid paras homme jalga tõmmata. Homset ei tulnud. Istusime arstiga hommikul veel korra maha ning vaatasime kõik näitajad üle. Näiteks kaal näitas 64,4 (-2,3kg) ning eilse etapi maksimaalne pulsisagedus oli 158. Pole just maailmaklassi näitajad.

Ma tõesti vihkan katkestada. Ja on vähe asju, mille kohta ma nii tugevat sõna kasutan. Halb on jätta midagi pooleli ja meeskonda maha. Kui mu arvepidamine ei peta, peaks see mul 8 aasta jooksul Astanas 4-s katkestamine olema. Edasise hooaja (ja karjääri) huvides ei tohtinud ma ennast praegu rohkem kurnata. Pealegi, poleks ma ülehomme Zoncolani otsa objektiivselt hinnates kuidagi omal jõul saanud. Seekord läks sõiduga siis halvasti. Ilmselt peab kõiksugu analüüse nüüd tegema ja oma sotsiaalmaksu osa haigekassa eelarvest ära kulutama. Ja kui Eestis jälle öeldakse, et kõik korras, söö antidepressante, hakkab parem (pole nali), lähen mujale. Korda ma ennast saan.