Olen esmastest muljetest kirjutamist sujuvalt edasi nihutanud. Põhjus ei ole selles, et pole millestki kirjutada, pigem vastupidi. Kui alustades olid veel kergelt lumised tingimused, siis praeguseks on juba esimesed sõidud semi-suvises vormis tehtud.

Selleks aastaks mingeid eesmärke sõidu osas ei seadnud, põhiline oli taastumine ja vaikselt uuesti liigutama hakkamine. Seda suurem oli ka minu üllatus kui nelja nädalaga esimesed 1000 km täis sai. Praegu, pea 2 kuud hiljem, tiksus just 3000km kellale ning vana rütm, 13+ tundi nädalas,hakkab vaikselt tagasi tulema.

Esimeses postituses sai natuke sõiduharjumustest räägitud. Suurem osa kilomeetreid koguneb maanteel. Sügisel praktiseeritud graveldamised tekitasid samas huvi ning sellest ka eesmärk –  kas saab terve hooaja ühe rattaga hakkama?  Algus on igatahes olnud  paljulubav. Suurem osa tingimustest on juba ära proovitud: lörts, natuke lund, pori, viimased nädalad ka kuiva asfalti ja õige pisut kruusakaid ka. Hätta pole see ratas kordagi jäänud. Märgin ära, et seda kõike on tehtud 28mm Vittoria Corsa maanteerehvidega, millega ratas tehasest tuli. Püsiva lume korral peaks rehvid naastude vastu vahetama, samuti ka pikemate gravel sõitude jaoks midagi natuke sobivamat vaatama.

Nagu tavaliselt kombeks, tahaks kõiki asju kuhugi lahterdada. Seega proovisin ka Roadmachine kuhugi liigitada. Kirjade järgi on tegu endurance rattaga, mis on mõeldud pikemate otsade kulgemiseks. Kui enda Focus Paralane on selle klassi kindel eksemplar – natuke robustne, rahulikuma/laisema juhitavusega – , siis Roadmachine ei taha sinna kuidagi päriselt mahtuda. Põhilised omadused viitavad justkui täisverelisele aero maanterattale –  mõistlik kaal, hea kiirendus ja  kiiruse hoidmine, reaktsioon. Kindlasti pole tegu kõige aeroma ja kiirema rattaga, aga võtmesõna on selle juures just tasakaal. Üldiselt kipub olema see reegel, et kui asi on kõigeks hea, siis tegelikult ei kõlba ta millekski. BMC lükkab Roadmachine 01-ga selle väite ümber.

Need, kes 2021 aasta Ironman Tallinn rattarada sõitsid, teavad omast käest, milline asfalti kvaliteet seal kohati oli. Tegu on suuresti minu igapäevaste treeningteedega ja siin särab see ratas eriti eredalt. Kevadel, kui lumi ja jää läinud, tee veel ebaühtlasem ja rohkem lapitud, tunneb Roadmachine ennast igati koduselt. Raam neelab väiksemad vibratsioonid nii, et sõit on ühtlane ja rakendatava jõu kadu minimaalne. 

Teine suurepärane omadus, mida ranniku ääres sõites eriti hinnata oskan, on ratta stabiilsus risttuules. Kevadiste tormisemate ilmadega on mõned sõidud ka üle 20m/s tuultega tehtud. Kes proovinud, teab, et sellistes oludes võib tugevamate iilidega ratta käitumine üsna äkiline ja ettearvamatu olla. Tehasest tulnud 35mm profiiliste jooksudega püsis Roadmachine ilusti teel ning oli hästi kontrollitav ka tugevamate külgpuhangutega.

Siit võib sujuvalt liikuda üldiste aerodünaamiliste omaduste juurde. Kohalikus hoodis on üks Strava KOM, mida juba pikemat aega olin püüda üritanud, aga no ei saanud päris kätte. Nüüd tuli see lõpuks ära. Arvestades, et mu vorm pole hetkel kaugeltki ideaalne, siis usun, et päris suur roll oli siin rattal, seda just aerodünaamika osas. Nii kiirendamine kui ka kiiruse hoidmine on sujuvad. Mingil hetkel on plaanis aerobarid ka huvi pärast testimiseks peale kruvida, kas ja kui palju see eraldistardis juurde annaks.

Eelneva jutu põhjal võiks  järeldada, et tegu on igas mõttes ideaalse rattaga… Kas just ideaalse, aga suurepärase comboga kindlasti. Kui mõne asja kallal nokkida, siis ülekanne vajab natuke harjumist. Kodukandis on enamjaolt sile maastik. 46/33 – 10/36 sobiks paremini mägisematele teedele. See ei puuduta kuidagi ratta omadusi ning on lihtsasti muudetav. Tõenäoliselt saab suve jooksul ka künklikematel teedel sõita ja ilmselt oskan seda siis rohkem hinnata.

Kruusa olen selle rattaga veel väga vähe proovida jõudnud. Esmamuljed on siiski olnud positiivsed, aga sellest juba rohkem järgmises postituses.

Raidu tegemisi saate lähemalt jälgida:

@Crazy_Scandinavian